Definify.com
Definition 2024
Männik
männik
männik
Estonian
Noun
männik (genitive männiku, partitive männikut)
Declension
Inflection of männik (ÕS type 2/õpik, no gradation)
| singular | plural | |
|---|---|---|
| nominative | männik | männikud |
| accusative | männiku | männikud |
| genitive | männiku | männikute |
| partitive | männikut | männikuid |
| illative | männikusse | männikutesse männikuisse |
| inessive | männikus | männikutes männikuis |
| elative | männikust | männikutest männikuist |
| allative | männikule | männikutele männikuile |
| adessive | männikul | männikutel männikuil |
| ablative | männikult | männikutelt männikuilt |
| translative | männikuks | männikuteks männikuiks |
| terminative | männikuni | männikuteni |
| essive | männikuna | männikutena |
| abessive | männikuta | männikuteta |
| comitative | männikuga | männikutega |